IP-aadress.
Selleks, et seade (mobiiltelefon, personaalarvuti, server,
ruuter jne) saaks Internetis töötada, määratakse sellele IP-aadress - unikaalne
numbriline identifikaator. IP-aadresse kasutatakse võrgusõlmede tuvastamiseks
ja andmete marsruutimiseks suhtlemisel teiste võrgusõlmedega. Need võimaldavad
seadmetel andmeid saata ja vastu võtta ning tagada, et andmepakette edastatakse
õigesti.
Interneti algusaegadel loodi IP-aadressid IPv4 protokolli
kasutades ja need olid 32-bitised kahendnumbrid. Loetavuse huvides on tavaks
neid väljendada kümnendmärgistuses (näiteks 123.45.789.101). IP-aadressid
ühendatakse plokkideks, mille suurust näitab nn. eesliide (näiteks /8, /16,
/24). 32-bitise suuruse tõttu on maksimaalne kordumatute IP-aadresside arv,
mida saab üle IPv4 luua, piiratud veidi alla 4,3 miljardiga. Seda on muidugi
palju, kuid viimastel aastakümnetel on internetikasutajate arv kasvanud
plahvatuslikult. Hoogu koguv asjade internet nõuab samuti tohutut lisaressurssi.
Lisaks on Interneti-ajastu alguskümnendite IPv4-aadresside eraldamise praktika
tulemusena suur osa neist ressurssidest praegu erakätes ja neid tegelikult ei
kasutata.
Kõige esimene kuupäev, millest Interneti ajalugu algab, on
1962. 1962. aastal ei teadnud keegi, mis on Internet. Sel ajal ei olnud
maailmas rohkem kui 10 000 primitiivset arvutit, millega polnud nii lihtne
töötada kui praegu: arvutid olid palju vähem "sõbralikud" ja maksid
samal ajal üle kümne tuhande dollari. Telefoniside monopol kuulus AT&T-le. Kuid just sel kaugel 1962. aastal avas
USA kaitseministeerium (USA kaitseministeeriumi arenenud uurimisprojektide
agentuur, ARPA) projekti, mis sai hiljem tuntuks kui ARPANET ja palju hiljem
sai nimeks Internet (Internet).
Kommentaarid
Postita kommentaar